Ökoturismi määratletakse kui vastutustundlikku rännakut ja ainulaadse looduse ja kultuuriga tsoonide uurimist, tingimusel et säilib looduslik bioloogiline mitmekesisus ja parandatakse kohaliku elanikkonna sotsiaal-majanduslikku heaolu.
Transpordi ja infotehnoloogia arenguga on Maal vähem kohti, kuhu sihikindlad reisijad ei pääse. Samal ajal mõtleb üha rohkem inimesi võimalusest uurida maailma, selle kõige kaugemaid nurki, minimeerides nende mõju taset ja invasiooni tagajärgi. Ökoturism ilmnes õigeaegse vastusena keskkonnale orienteeritud elanikkonnarühma kasvavale eneseteadlikkusele ja vajadustele.
Ökoturismi mõiste hõlmab looduse kaitse ja säilitamise huvide prioriteetsust, eriti globaliseerumise ja turismiäri intensiivistumise taustal erinevates riikides, ning sellel on mitmeid tunnuseid.
- Minimaalne mõju looduskeskkonnale, kasutades ökoturismi standarditele vastavat transporti - jalgrattad, mootorita paadid, saastavate kütuste vältimine
- Austus asukohariigi kultuuri ja looduse vastu, kohalike keskkonnaorganisatsioonide toetamine
- Hüvede kättesaadavus kohalikele kogukondadele ja nende kohustuslik osalemine otsuste tegemisel
- Haridusliku aspekti olemasolu ja ökoloogilise kultuuri kasv nii reisijate kui ka kohaliku elanikkonna jaoks
Turismiarendus ökotundlikes looduspiirkondades ilma kindla planeerimise ja haldamiseta võib ohustada ökosüsteemide terviklikkust ja kohalikku kultuuri. Külastajate arvu suurenemine toob alati kaasa märgatava keskkonna halvenemise. Rahvuspargid, looduskaitsealad ja muud kaitsealad on ökoturismi jaoks ideaalsed kohad, kuid ideele endale omaste põhimõtete rakendamine nõuab delikaatset tasakaalu kasumi ja looduskaitse vahel, korraldajate isikliku kasu ja avaliku kasu vahel.
